Olen Maria, Oti tütar. Isanime pidi ei tutvusta ma end mitte nõuka-nostalgiast,
vaid järjepidevuse huvides: ka mu vana-vanaema oli Maria, Oti tütar, ja ta oli
nõid (ravitseja). Mu isa pani mulle tema järgi nime. Võib-olla
selle nime mõjul tundsin teismelisena huvi teispoolsuse ja spirituaalse
maailma, biovoolude, kätega ravitsemise ja muu "müstilise" vastu.
Vahepeal elasin "mõistlikku" täiskasvanu elu, aga pärast tütre sündi
on vanavanaema vaim end minus taas liigutama hakanud. Olen palju enam kursis
nende asjade ja tegevustega, mida tõeliselt ja kogu hingega naudin. Ja üks
maailma nauditavamaid tegevusi minu jaoks on siidi maalimine.
Olen
siidimaaliga tegelnud umbes kümme aastat, enne seda olen maalinud päris palju
akvarellidega ja veidi ka akrüül- ning õlivärvidega. Aga mu vaieldamatu
lemmik on siid.
Olen alati maalinud rohkem, kui
ise kanda jõuan. Nii on mu sallid jõudnud sugulaste ja sõpradeni, sõprade sõpradeni
jne.
Mitmed inimesed on öelnud, et mu
sallidel on positiivne energia. Alguses võtsin seda lihtsalt komplimendina. Kui
seda (iseenesest ju üsna üllatavat väidet) aga erinevatel aegadel väga
erinevate inimeste käest kuulsin, siis hakkasin hoolimata oma ratsionaalsusest
mõtlema - äkki tõesti! Ning hakkasin oma sallidesse meelega "sõnumeid"
maalima - vastavalt kandja eripärale. Üks tagasihoidlik inimene saab
esinemisjulgust spetsiaalsest "lavasallist", teine, kes kipub kergesti
masenduma, kannab värvilist "energiapommi", jne. Ning näib, et
sellised "sõnumid" töötavad. Tegelikult on asi minu arvates pigem
inimest positiivses (enese)sisenduses. Aga kui mu sallidestki siin veidi abi on,
siis on mul selle üle ainult hea meel!