Jah
mulle meeldib riimikõne – luule,
kuid
nõrkuseks saab siin mu tugevus.
Ma
olen küllalt palju lugenud,
et
teada kuidas kirjutavad suured.
Ma
kasvan veel. Kuid vormimängus kuulen
peas
riime tiksumas. Kui tähtpäev uus,
just
selleks puhuks tehtud luuletus
mul
valgub paberile – juhuluule.
Ses
luules pole enamasti jäävat,
ta
tähistab üht aega, kohta, päeva,
kuid
vahel ülendab ja annab sooja.
Siis
salmi täpses autorluses kahtlen,
see
riimub ise, sõltumata tahtest.
Neil
hetkedel mu lähedal on Looja.